Johann Köler (1826–1899) oli esimene eesti rahvusest akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Tema looming kuulub eelkõige 19. sajandi vene akadeemilise maalikooli konteksti ja esindab romantilise varjundiga hilisklassitsismi ideaale.
Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal Vastemõisa vallas Kõõbra Tõnise talu saunikute Kai ja Peet Köhleri üheksalapselise pere seitsmenda lapsena. Kui poiss oli kolmeaastane, kolis perekond kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Lubjassaare renditallu.
Üheksa-aastaselt saadeti Köler elama Viljandis tislerisellina töötava vanema venna Tõnise juurde. Ta õppis Viljandi elementaarkoolis ja hiljem kreiskoolis, mis jäi rahapuudusel lõpetamata. Seejärel asus tulevane kunstnik Vastemõisa mõisavalitseja Faberi teenistusse, et abistada teda kirjavahetuses ja arvepidamises. Poisi joonistusoskust märganud Faber saatis ta oma Võnnus elava maalermeistrist venna juurde õpipoisiks. Sellel kohal töötas noormees järgmised seitse aastat.
1846. aasta oktoobris sõitis tulevane kunstnik Riiast Peterburi, kus elas esialgu seal töötava venna Tõnise juures ning teenis elatist Gölitzi sildimaalimistöökojas. Kaks aastat hiljem astus ta Peterburi Kunstide Akadeemia õhtukursustele. 1851. aastal täieõiguslikuks üliõpilaseks saades loobus ta tööst, üüris koos kaasõpilastega Vassili saarel korteri ning pühendus täielikult õpingutele. Köler lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia 1855. aastal ajaloomaali alal mütoloogiaainelise teosega Herakles toob Kerberose põrguväravast.
Pärast ülikooli reisis Köler mitmel pool Euroopas. 1857. aastal sõitis ta Berliini kaudu Pariisi, käis Saksamaal, Hollandis ja Belgias. Järgmisel aastal reisis üle Alpide ning läks Milano, Genova ja Firenze kaudu Rooma, kus töötas ühes eraakadeemias kostüümiklassis, omandades seal täiuslikult akvarelltehnika. 1857-1859 esitles kompositsiooni Kristus ristil (õli, Eesti Kunstimuuseum), mida eksponeeris 1859. aastal Rooma kunstinäitusel. Köler valiti Rooma Saksa Kunstnike Ühingu liikmeks ning ta pälvis 1861. aastal Peterburi Kunstiakadeemia nõukogult akadeemiku tiitli. 1862. aastal pöördus kunstnik tagasi Peterburi, kus sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning oli kuni 1874. aastani suurvürstinna Maria Aleksandrovna kunstiõpetaja. Peterburis veetis suurema osa oma ülejäänud elust.
Köleril olid tihedad sidemed keisri õukonnas, ta suhtles mitmete kõrgintelligentsi hulka kuulunud perekondadega ning oli aastakümneid Peterburi eesti haritlaskonna juhtfiguure. 1867. aastal sai ta riigikantsler Aleksandr Gortšakovi portree eest professori tiitli. 1869–1870 töötas Peterburi Kunstiakadeemia kostüümiklassi akvarelliõpetajana. 1874. aastast oli Belgia Kuningliku Akvarellistide Ühingu auliige ja 1877. aastast Peterburi Kunstiakadeemia nõukogu ülemääraline liige.
Köler oli seotud peaaegu kõigi 19. sajandi teise poole olulisemate rahvusliku liikumise ettevõtmistega. Külastades aastail 1863-1864 kodumaad sõlmis kunstnik suhted ärksamate kaasmaalaste Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jakob Hurda ja Jaan Adamsoniga, tutvus nii palvekirjade aktsiooni kui Eesti Aleksandrikooli asutamise ideega. Samal ajal kujunes Kölerist impeeriumi pealinnas tegutsenud Peterburi patriootide ringi juhtfiguur, koos Carl Robert Jakobsoniga kuulus ta rahvusliku liikumise demokraatliku suuna tuumikusse.
1860. aastate algul tärkas Lõuna-Eesti talupoegade hulgas mõte esitada tsaar Aleksander II kollektiivne märgukiri talurahva olukorra parandamiseks Baltimaades. Sellest palvekirjade aktsioonist kujunes üks olulisemaid rahvusliku liikumise ettevõtmisi. Köler, kes tutvus palvekirjade koostamise plaaniga 1863. aasta kodumaareisil, toetas koos teiste Peterburi patriootidega innukalt üritust. Ta aitas palvekirju ette valmistada ja kasutas nende vahendamisel oma mõjukaid Peterburi tuttavaid.
1864. aasta suvel toimus Köleri isatalus Lubjassaarel salakoosolek, kus arutati ja redigeeriti esimese suure märgukirja teksti. Köleri kõrval oli peakõnelejaks samast Vastemõisa vallast pärit koolmeister Jaan Adamson. Palvekirjas nõuti madalamaid maaostu- ja rendihindu, teoorjuse ja ihunuhtluse kaotamist, keele- ja haridusreforme, uusi kogukonna- ja kohtuseadusi.
Peterburis elaval Köleril oligi rahvuslikus liikumises eelkõige ideede andja, ärgitaja, esindaja ja vahendaja roll. Köler õhutas noori haritud kaasmaalasi, eriti Jakob Hurta, käsitlema Eesti ajalugu eestlase positsioonilt, välja töötama ja tutvustama uut kirjaviisi. Kunstnik aitas taotleda ilmumisluba Jakobsoni toimetatud ajalehele Sakala, pooldas Eesti Aleksandrikooli asutamist ning oli alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. Kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi. Köler andis kodukandis hoogu vanavara kogumisele. 1873. aastal koguti kunstniku õhutusel Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi juurde loodud muuseumile Viljandimaa rahvariideid ja etnograafilisi esemeid.
Johann Köler suri 1899. aastal Peterburis oma ateljees. Kunstniku soovil maeti ta kodukoha lähedale Suure-Jaani kalmistule. 1911. aasta püstitati Suure-Jaani kalmistule skulptor Amandus Adamsoni loodud pronksist büst.
Köler sündis 1826. aastal Viljandimaal Vastemõisa vallas Kõõbra Tõnise talu saunikute Kai ja Peet Köhleri üheksalapselise pere seitsmenda lapsena. Kui poiss oli kolmeaastane, kolis perekond kolme kilomeetri kaugusel asuvasse Lubjassaare renditallu.
Üheksa-aastaselt saadeti Köler elama Viljandis tislerisellina töötava vanema venna Tõnise juurde. Ta õppis Viljandi elementaarkoolis ja hiljem kreiskoolis, mis jäi rahapuudusel lõpetamata. Seejärel asus tulevane kunstnik Vastemõisa mõisavalitseja Faberi teenistusse, et abistada teda kirjavahetuses ja arvepidamises. Poisi joonistusoskust märganud Faber saatis ta oma Võnnus elava maalermeistrist venna juurde õpipoisiks. Sellel kohal töötas noormees järgmised seitse aastat.
1846. aasta oktoobris sõitis tulevane kunstnik Riiast Peterburi, kus elas esialgu seal töötava venna Tõnise juures ning teenis elatist Gölitzi sildimaalimistöökojas. Kaks aastat hiljem astus ta Peterburi Kunstide Akadeemia õhtukursustele. 1851. aastal täieõiguslikuks üliõpilaseks saades loobus ta tööst, üüris koos kaasõpilastega Vassili saarel korteri ning pühendus täielikult õpingutele. Köler lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia 1855. aastal ajaloomaali alal mütoloogiaainelise teosega Herakles toob Kerberose põrguväravast.
Pärast ülikooli reisis Köler mitmel pool Euroopas. 1857. aastal sõitis ta Berliini kaudu Pariisi, käis Saksamaal, Hollandis ja Belgias. Järgmisel aastal reisis üle Alpide ning läks Milano, Genova ja Firenze kaudu Rooma, kus töötas ühes eraakadeemias kostüümiklassis, omandades seal täiuslikult akvarelltehnika. 1857-1859 esitles kompositsiooni Kristus ristil (õli, Eesti Kunstimuuseum), mida eksponeeris 1859. aastal Rooma kunstinäitusel. Köler valiti Rooma Saksa Kunstnike Ühingu liikmeks ning ta pälvis 1861. aastal Peterburi Kunstiakadeemia nõukogult akadeemiku tiitli. 1862. aastal pöördus kunstnik tagasi Peterburi, kus sai õpetajakoha Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning oli kuni 1874. aastani suurvürstinna Maria Aleksandrovna kunstiõpetaja. Peterburis veetis suurema osa oma ülejäänud elust.
Köleril olid tihedad sidemed keisri õukonnas, ta suhtles mitmete kõrgintelligentsi hulka kuulunud perekondadega ning oli aastakümneid Peterburi eesti haritlaskonna juhtfiguure. 1867. aastal sai ta riigikantsler Aleksandr Gortšakovi portree eest professori tiitli. 1869–1870 töötas Peterburi Kunstiakadeemia kostüümiklassi akvarelliõpetajana. 1874. aastast oli Belgia Kuningliku Akvarellistide Ühingu auliige ja 1877. aastast Peterburi Kunstiakadeemia nõukogu ülemääraline liige.
Köler oli seotud peaaegu kõigi 19. sajandi teise poole olulisemate rahvusliku liikumise ettevõtmistega. Külastades aastail 1863-1864 kodumaad sõlmis kunstnik suhted ärksamate kaasmaalaste Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jakob Hurda ja Jaan Adamsoniga, tutvus nii palvekirjade aktsiooni kui Eesti Aleksandrikooli asutamise ideega. Samal ajal kujunes Kölerist impeeriumi pealinnas tegutsenud Peterburi patriootide ringi juhtfiguur, koos Carl Robert Jakobsoniga kuulus ta rahvusliku liikumise demokraatliku suuna tuumikusse.
1860. aastate algul tärkas Lõuna-Eesti talupoegade hulgas mõte esitada tsaar Aleksander II kollektiivne märgukiri talurahva olukorra parandamiseks Baltimaades. Sellest palvekirjade aktsioonist kujunes üks olulisemaid rahvusliku liikumise ettevõtmisi. Köler, kes tutvus palvekirjade koostamise plaaniga 1863. aasta kodumaareisil, toetas koos teiste Peterburi patriootidega innukalt üritust. Ta aitas palvekirju ette valmistada ja kasutas nende vahendamisel oma mõjukaid Peterburi tuttavaid.
1864. aasta suvel toimus Köleri isatalus Lubjassaarel salakoosolek, kus arutati ja redigeeriti esimese suure märgukirja teksti. Köleri kõrval oli peakõnelejaks samast Vastemõisa vallast pärit koolmeister Jaan Adamson. Palvekirjas nõuti madalamaid maaostu- ja rendihindu, teoorjuse ja ihunuhtluse kaotamist, keele- ja haridusreforme, uusi kogukonna- ja kohtuseadusi.
Peterburis elaval Köleril oligi rahvuslikus liikumises eelkõige ideede andja, ärgitaja, esindaja ja vahendaja roll. Köler õhutas noori haritud kaasmaalasi, eriti Jakob Hurta, käsitlema Eesti ajalugu eestlase positsioonilt, välja töötama ja tutvustama uut kirjaviisi. Kunstnik aitas taotleda ilmumisluba Jakobsoni toimetatud ajalehele Sakala, pooldas Eesti Aleksandrikooli asutamist ning oli alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. Kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi. Köler andis kodukandis hoogu vanavara kogumisele. 1873. aastal koguti kunstniku õhutusel Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi juurde loodud muuseumile Viljandimaa rahvariideid ja etnograafilisi esemeid.
Johann Köler suri 1899. aastal Peterburis oma ateljees. Kunstniku soovil maeti ta kodukoha lähedale Suure-Jaani kalmistule. 1911. aasta püstitati Suure-Jaani kalmistule skulptor Amandus Adamsoni loodud pronksist büst.
